wäänab - kui Margus teda ei näe ega kuule - pääd ja läheb kurwalt
tagasi).
MARI (tuleb õues weepangedega wärawast mööda, kohkub Margust nähes
natuke, waatab temale aralt otsa ja läheb ära. Margus istub wanaema
woodi lähedale pingi pääle, jääb käsepõsikil konutama).
JAANUS (tuleb jalgu järel wedades teiselt poolt, rangid õlal, ohjad
käes, jääb Margust nähes läwe kohale seisma): Täna ei ole teole minekut
- wana peremees rääkis nagu kesa kordamisest...
MARGUS (nagu ärgates): Mis see? Kes? Ah soo!.. (Waatab mujale.)
JAANUS (lähemale tulles): Ei ole meie Tiinat weel näha ühti? Neljas
päew juba...
MARGUS (ei wasta).
JAANUS: Warem, kui ta seda tegi, - kolmandal päewal oli ta ikka
tagasi...
MARGUS (pöörab tusaselt näo teisale).
JAANUS: Ta üks suure südamega loom ikka on. Eks mina ütelnud juba sel
ajal, kui peremees ta majasse jättis: ära tee! Hääd sellest wälja ei
tule!
MARGUS (tusaselt): No mis sellest siis paha tulnud on?
JAANUS: Nojaa, mis mina tean. Tüdruk ju kui tulesäde. See teenib ikka
kahe eest oma leiwa ära. Muud kui...
MARGUS (ei wasta.)
JAANUS: ...et ta ennast taltsutada ei suuda ja kui jälle midagi on,
metsa jookseb ja enne tagasi ei tule, kui wiimane nälg ajab...
MARGUS (kärsitult ära pöördes): Ah!
JAANUS (wabandawalt): Ega's mina midagi!.. Aga wõi see's! Kes seda enam
kinni peab, kui korra niisugune jutt lahti on pääsnud. See läheb kui
kulutuli. Peremehel-perenaesel ikka õigus ka, kui nad sind teda wõtta
ei lase!
MARGUS (ennast taltsutades, etteheitwalt): Kas sina siis ka Tiinast
halba usud? Sina ometi tunned teda!
JAANUS (tusaselt):
Mida minu uskumisest wõi!..
MARGUS: Kas sina siis ei wõi nende ilma inimeste suud kinni panna? Sina
ometi tead, et - tema niisugune juba on. Temal ei ole seda wagusat orja
werd, mis meil, - sina ometi tead!
JAANUS: Tean wõi ei tea, mida see minu teadmine! Nagu mina teistest
targem oleksin, et mina nende suud sulguda saan! (Teeb minekut.) Kas ma
siis lähen kesa kordama wõi?
MARGUS (tusaselt): Eks sa lähe, kui kästi. (Jääb nagu enne konutama.
Jaanus ära.)
WANAEMA (tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma woodi poole; juhtub
kätega Marguse külge): Kes see (katsub käega) ah sina oled pojake! Mis
sina siin nüüd teed? Muretsed pääle? (Paitab käega.)
MARGUS (waikselt): Ei midagi, wanaema! Niisamuti!..
WANAEMA (kaastundlikult): Ei midagi jah! (Toetab pikkamisi Marguse
kõrwale oma woodi ääre pääle:) Muud kui - nagu surnu oleks majas!
MARGUS: (piinatud, ei wasta midagi).
WANAEMA: Kui sa alles wäikene olid, Margus, kui sul midagi waja oli,
wõi sa midagi teada tahtsid ja teistel ei olnud sinu jaoks aega, tulid
sa alati minu juure!..
MARGUS (soojalt): Sinu juure tuleme ju kõik, wanaema!
WANAEMA (pääd raputades): Ei, pojakene, kõik te ei tule. Sina ei tule!
Sul ei ole mulle ammu midagi ütelda olnud!
MARGUS (kehitab õlasid, kurwalt): Mis ma sulle ka pidin ütlema,
wanaema, mis sa ise ei tea!
WANAEMA: Jah! Wanaemal ei ole küll enam silmakesi, kae pani neile kaane
pääle, aga wanaema näeb siiski! Enam weel kui enne, kõik mis sünnib ja
kuidas on! Wanaema näeb ka sinu südamesse, pojakene!
MARGUS (piinatult): Mis selle üle siis weel kõnelda ja sõnu teha! Wõi
sinagi teisiti, wanaema. Sa ju mõistad mind ka hukka, pimedast pääst
nagu teised kõik!
WANAEMA (tõstab pää üles, nagu tahaks ja wõiks ta Margusele silma
waadata): Ei, Margus! Seda ei tee ma mitte!
MARGUS (õnnelikus ärewuses): Tõesti, wanaema! (Mõlemate kätega wanaema
käte ümbert kinni hakates ja särawate silmadega temale otsa wahtides.)
Sina mõtlesid teisiti, kui... isa ja ema ja teised kõik? (Elawalt)
Wanaema! (Laseb käed langeda ja astub tagasi.) Ma ei usu seda! See ei
ole ju tõsi! See ei wõi ju olla!
WANAEMA: Ah, Margus! Et sul weel usku oleks minu sisse! Et ma weel sinu
käe pihku wõtta (otsib Marguse kätt) ja sulle rahu südamesse tagasi
kõneleda jõuaks, nagu enne, kui sa weel laps olid ja mõnikord nuttes
minu juure tulid! - Sa ära mõista isa ja ema hukka. Ei tee nemad, nagu
sina ütled, midagi pimedast pääst. Nende waade on selge, weri jahe ja
meel kaine.
MARGUS (üle keedes): Meel kaine?.. Mis te's nüüd tahate? Ise ometi
wõtsite Tiina majasse ja pidasite teda nagu oma last? Ja nüüd! Nüüd kus
mina poisikese põlwest pääle temaga kokkukaswanud olen, nüüd... kus
Tiina mulle armas on - (ägades) wanaema, sa ei tea kui armas - nüüd on
ta korraga teie meelest ei tea mis. Mis ta's teile on teinud?
WANAEMA: Ah, Margus! Ma tean küll! Kõikide pääle tuleb see korra! Nagu
maru! Siis tuiskab ja tormab weri ja näeb õnne ja õnnetust sääl, kus -
midagi iseäralist ei ole. See ehk teine, Margus, ühe ja sellesama pääle
loodud on kõik- sugu edasi kandma ja lapsi ilmale tooma. See on kõik!
MARGUS (nagu tõrges laps): Wanaema, mina ei jäta Tiinat! See -
libahundi lori? See on ju hull jutt!
WANAEMA: Jäägu see! Muud kui - mis me teame Tiinast? Mis me teame
sellest, kes ta on ja kust ta tuleb? - Margus! Siuru ja sirjelind, ei
need sünni paari. Ja Tammaru sugu ja tõug? Margus, kui sa tahad ja
kannatad kuulatada, ma jutustan sulle neist?
MARGUS: (Õlasid kehitades, rahutult): Ja - mis see..? Mis sellel siis
nüüd... Mis minul siis sellega..?
WANAEMA: Mis sinul sellega tegu? Ei tea, Margus, ehk ometi? Meie tõug,
Margus, see elab siin Tammarul juba kümme põlwe, wiis wiimast mis ma
ise näinud ja oma wanaema ja ema käest kuulnud olen...
MARGUS (on kärsitu, aga ei wasta midagi).
WANAEMA: Kas sa kuuled ka?
MARGUS: Kuulen küll. Kõnele pääle.
WANAEMA: Ma mõtlesin, et sa ei kuule... Meie sugu ja wõsa on kollaste
juukste ja siniste silmadega; see wõttis naisi ainult oma keskelt - ei
ole tilkagi wõõrast werd meie soontes, see on - puhas!
MARGUS: Wõõras weri? Kust siin see wõõras? Ta on ju ometi teie eneste
silma all üleskaswanud ja inimeseks saanud!
WANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestuste sisse
ärawajunud, jutustab edasi): Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad,
neid ei nõutud mõisa... Neli põlwe tagasi, kui ühte nõuti (on sügawasti
liigutatud ja lööb silmad maha) - see uputas ennast jõkke. Surnuaia
müüri taga, kui mina weel nägin ja mäletan, seisis ikka weel tema
ristikene - karjalapsed ka hoidsiwad ristikest ja ei tallanud maha...
MARGUS (ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei wasta
midagi).
WANAEMA (nagu kaugele tagasi waadates ja siis jälle alates): Me olime
pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõiges kaks last, kui palju,
siis kolm -- kui Jumal sigidusele warakult taba ette pani - üksainus!
Meie teenisime Jumalat ja orjasime mõisat kartuse ja wärisemisega; elu
lust ja rõõm oli meie eest lukkupandud asi. Kui meie laulsime, oliwad
meie laulud rasked ja kurwad! Helgeid aegasid meil ei olnud, kirge meie
ei tunnud - uute orjahingekeste eest oli meil hirm...
MARGUS (rahutumalt): Mis sellest nüüd minule, wanaema...? (kaeblikult)
Mis sa kõneled kõigest sellest! See ei tee ju midagi paremaks!
WANAEMA (ennast püstiajades): Jah, mis sellest nüüd sinule!... Ainult,
et... kuidas meie sugu ja wõsa enne on elanud, elu ja kannatamiste
pääle waadanud. Põlwest põlwe, nii halwad kui me olime - me oleme oma
päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme waiksed ja wagusad olnud ja -
püüdnud iseennast ära wõita. Kui sa seda tead, eks sa siis - kui sul
mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka wanaema
pääle, oma isa ja oma ema pääle, kes ju kõik ka korra noored oliwad,
nagu sina nüüd, ja - wõib olla wahest ka kõik kätte ei saanud, millest
süda sonis!...
MARGUS (läheb enam ja enam rahutumaks): Ah wanaema, wanaema! Sinu sõnad
sööwad ju südame sees ära!
WANAEMA: Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga - aeg
paneb iga haawa pääle rohtu! Noor weri on kerge armastama ja kerge -
unustama! (Paitab.) Ei midagi, wanaema püüab korra jälle targem olla,
kui teie noored. Temal aega käes mõtelda! Ja siis tulewad kõik need -
(wahib, nagu näeks ta nägemist) kes meie suguwõsast enne meid elasid ja
eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulewad ja jällegi
kannatawad ja... seisawad nii selgesti, et katsu neid käega, pikas reas
sääl - (sirutab käe wälja) kus - ah! ju muud midagi ei ole, kui wanaema
mured! Mitu põlwe edasi, mitu ja mitu! ja mitu põlwe tagasi! (wälja
sirutatud käsi wäriseb) - ma ei näe sääl wõõrast werd, kõik on kollaste
pääde ja siniste silmadega! Kollaste pääde ja siniste silmadega! (Laseb
käe langeda ja püüab - Marguse pääle waadates - nagu pisarat silmast
ära pigistada.) - Aga ära seda südamesse wõta, Margus, ära seda
südamesse wõta, see on ainult - wiirastus, mis wanaema wahel näeb!
(paitab korra Margust ja ootab, et see midagi wastaks.) Kui päike looja
läheb, kui wanad ja hallid oleme, siis... on kõik kannatused ära ununud
nagu unenägu!
MARGUS (wahib weel ikka kohkunult sinna, kuhu wanaema käsi näitas,
õhkab siis raskeste ja jääb jälle konutama).
MARI (tuleb rehetoast, toob lusikaid ja leiba lauale. Tema silmad
walwawad murelikult Margust. Et Margus ennast ei liiguta, ei julge ta
midagi ütelda, waid läheb tasakesi tagasi).
PEREMEES (tuleb õuest, tema nägu muutub Margust nähes tusaseks. Astub
mõne sammu ja jääb siis keset rehealust seisma): Noh, ei ole teda ikka
weel näha?
MARGUS (teeb liigutuse, nagu oleks tal äge sõna keele pääl, pöörab aga
näo teisale ja waikib).
PEREMEES: Kas sa ei kuule, poiss, et sinuga kõneldakse?
MARGUS: Kuulen küll. Mis ma siis pidin wastama? Kui sa Tiina järele
küsid, siis tead sa ise niisama hästi, et ta weel tagasi ei ole.
PEREMEES (enam iseenesele): Wõiks ta ka parem jääda, kus ta on!
PERENAENE (tuleb, paneb sööginõu lauale): Tulge nüüd sööma!
PEREMEES (Margusele, kes ennast ei liiguta): No mis sa's nüüd lõrretad?
Nagu ei oleks sul enam elu sees! Mis hingeõnnistus sul siis nüüd kaduma
läks? (Istub lauda.) Aastate järele juba mees, aga poisikese aru. Kui
sa naist wõtta tahad - mina ei keela. Mari ootab, tee sügisel pulmad!
PERENAENE: Jah, mina seda ka ei mõista! Sa wõid ometi ainult inimest
wõtta, kellel Issanda weri südames! Kes metsa ära ei jookse!
(Jaanus tuleb õuest ja asub lauda, nõndasama ka wanaema ja Mari. Ka
Margus istub isa kõrwale. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõna.)
JAANUS: Meelimäel olla hunt eila tallekese karja juurest ära wiinud.
PERENAENE (alamõttega): Eks ole! Waja omagi karjasele ütelda, et
loomadega kodu lähedale hoiaks! (Sööwad jälle, nagu enne,
sõnalausumata.)
(Läwe päält langeb wari tuppa. Sääl seisab Tiina - nälginud ja
kahwatanud, riided wähe korratud. Ta on häbelik ja ei julge silmi üles
tõsta.)
JAANUS (näeb teda kõige enne): Meie kadunud, inimene!
MARGUS (üles karates, et Tiinale wastu jooksta, õnnelikult): Tiina!
Oled sa ometi korra tulnud...
PEREMEES (Margust karmilt istmele surudes): Siia jää! Sellega õiendan
mina!
(Margus ei julge ennast liigutada, kuna peremees aeglaselt lusika käest
paneb ja tulejale wastu astub.)
PEREMEES: Kust sa tuled?
TIINA (waatab paluwate silmadega ringi, aga ei saa sõna suust).
PEREMEES (raudselt): Kust sa tuled? Kus sa olid selle aja?
TIINA (aralt): Metsas olin! Ma ei julgenud ju enam inimeste hulka
tulla! (Hakkab nutma.)
PEREMEES: Metsas? Metsas hulgub hunt! Mis sa tegid metsas?
WANAEMA (on söögilauast ülestõusnud ja sihib oma woodi ääre poole.
Tiina lähedale seisma jäädes): Latseke, millest sa elad metsas, kui sa
metsa jooksed?
PERENAENE (söögilauast): Seda sina weel küsid? Mets on ju nüüd liha
täis.
TIINA (nuttes nagu enne): Millest ma elan? Ei millestki, wanaema.
Metsas on marju, metsas on oblikaid ja juuri. (Ülewoolawas ärduses
ennast wanaema ette maha wisates ja tema põlwede ümbert kinni hakates:)
Sina, wanaema, sina ei keela mulle oma armu! Ma olen ju küllalt põlwede
pääl maas Jumala poole äganud, aga tema ei halasta! Ikka jälle tuleb
see taltsutamata wiha, ja mina ei saa selle wastu! Lapsena olin ma hää,
usu mind, wanaema, ma olin hää! Aga kui nad ütlesiwad, minu ema olla
nõid, kui nad tema surnuks peksiwad, kui nad mind sajatamise sõnadega
läwe eest läwe ette saatsiwad, siis! Siis kaswas see wiha iga ülekohtu
wastu minu pisukeses südames nagu kõwa tükk ja on minuga ühes suureks
saanud ja mina ei saa selle wastu. Mina ei saa selle wastu, usu,
wanaema, mina ei saa!
WANAEMA: Aga metsa jooksed sa latseke, ja oled saal päewad ja ööd!
TIINA (ülewoolawas ärduses): Ah wanaema! Metsas on nii hää... nagu
sambla sisse suruda ja nutta... kuni wiha - tilk tilga järele sulab ja
süda jälle kergeks saab. Sääl ei tahaksgi nagu enam inimene olla,
tahaks olla metsas, prii ja waba, waba ja prii...
MARGUS (lahtiste kätega Tiina poole tormates): Tiina!
PEREMEES: (Marguse käewarrest kinni haarates ja teda tagasi tõugates,
Tiina poole pöörates, üleskeewa vihaga): Libahunt!
TIINA (nagu ussist nõelatud, üleskarates, waarudes; wanaema astub
eemale): Seda ütled ka sina! (Nagu paludes ülestõstetud kätega - siis
käsa silmade ette kattes:) Halastaja Jumal!
PERENAENE (laua äärest): Sa oled ometi ise jaanitule ääres kõigi
inimeste kuuldes tunnistanud, et sa libahunt oled! Mis sa's nüüd weel
seda salata tahad?
TIINA (perenaese poole sirutatud kätega): Oh, ema, mis sa seda
etteheitma hakkad, mis walus ja wihas meeltheitja inimese suust
mõtlemata üle huulte tuli!
PEREMEES (valusa kibedusega): Mõtlemata? Ütle parem, kuidas sa mu poja
ära nõidunud ja enesele järele pannud oled!
TIINA (tõuswa uhkusega): Ei ole mina Margust ära nõidunud ega enesele
järele pannud, seda teab Margus, seda teab Jumal, seda teate teie. Ja
kui Margus minu poole hoiab ja mind tahab, (tema silmad lööwad
lõkedama) siis on see tema oma waba tahtmine! Ja mina - wõin ainult
uhke olla, et hää inimese südame enesele olen wõitnud ja - hingepõhjast
alandlik ja tänulik, et ma Jumala suures maailmas hoopis mahajäetud ja
üksi ei ole...
PEREMEES (ei suuda ennast enam taltsutada, pea karjudes): Nõid oled, ja
nõia palga saad korra, nagu su ema nõid oli ja oma palga sai. Wälja
minu katuse alt, ussiseeme!
TIINA (leekiwas wihas): Mis?! Nõid - olen mina ja nõid oli minu ema...?
Minu ema ihu mullas ja hingekest õndsate hulgas tuled sa - teotama?
Minu ema, kelle lapse sa ometi puhtast halastusest oma juure wõtsid,
teda toitsid ja katsid!
PEREMEES (ennast ära pöördes): Olgu ka neetud see tund, kus ma seda
tegin!
TIINA (ennast taltsutades, kaeblikult esite, siis wihaselt): Oh et te
parem mind kiskjate loomade kätte oleksite jätnud! Siis oleks warakult
kõigel walul ja piinal ots olnud. Hing oleks ema juure ja Jumala sülle
tagasi saanud. Leiba olete ihule annud, hinge olete nälgida lasknud.
Toitnud ja katnud olete, armastanud ei ole te mind. Ihule andsite
warjupaiga, hing jäi üksi. Ja otsis hinge! Otsis teie hinge kümme pikka
aastat ja ei leidnud mitte. Mürki olete mu hingesse walanud! Ja nüüd,
kus ma abi ja armu otsima tulen, teie juure, kes mulle isa ja ema pidid
olema, nüüd! nüüd ütlete ka teie: libahunt! Tulgu see teie hinge pääle!
Ah!! Ei ole siis ka minu südames enam sädet lapse-armastust, ega tänu -
me oleme tasa!
MARGUS (hädaldades): Tiina!... Missugune sa isa ja ema wastu oled!
TIINA (nagu enne): Ei ole need mulle isa ja ema! Ja ei ole ka sinule
isa ja ema, kui neil sinu wastu armu ega halastust ei ole!
(Rahulisemalt:) Margus! Suures raamatus seisab: mees jätab isa ja ema
maha ja hoiab naese poole - (pöörab ennast minema) - tule!
MARGUS (õnnetult): Ja - kuhu? Mõtle ise järele - kuhu!
PERENAENE (nagu pilgates): Kuhu ta peab tulema, kust teid tagasi ei
tooda?
MARGUS: Ja kes meid paari, kes meid kirikukirja paneb, kui mõisa kirja
ei ole!
TIINA: Mina tean koha, kust meid keegi tagasi ei too. Laanes, soode ja
rabade taga, kust kurg ka ainult lennates üle pääseb, on mägi, mäe sees
hallikas ja koobas. Ja paari? Paari paneb meid Jumal. Tule, kui sa minu
oma oled!
PEREMEES: Ha! Asjata petad sa poissi! Sellel on aru pääs!
TIINA: Tule, Margus!
MARGUS (on sõnadeta õnnetu).
TIINA (kurwalt): Kui sa ei tule, Margus, siis - ütle, et sa ei tule!
MARGUS: See ei ole ju wõimalik! See oleks ju meeletus! Me peame teist
teed leidma, me peame... (Waatab abiotsiwalt isa ja ema otsa ja jääb
nende kiwistanud nägusid nähes wait.)
TIINA: Sa ei tule?
MARGUS (laotab õnnetult käsa, jääb wait).
TIINA (meeleäraheitmises Marguse poole): Sinagi ehk usud nüüd, et ma -
libahunt olen? Oh Jumal! Meel läheb segi! Ma ei tea seda ju! Wõib olla
oli siis minu ema see... ja mina!... olen seda werega temalt pärinud ja
see mürk... (Käsa ringutades:) Oh Jumal, ma ei tea seda ju! (Waarub.)
PERENAENE (valjult): Ära siis wõta Jumala nime suhu, kui sa ei tea!
TIINA (wihaselt): Libahunt... Libahunt on ka Jumala loom!
PERENAENE: Ei ole libahunt Jumala loom! Ei kõlba see inimeste hulka!
Kasi!
TIINA: Mina olen Jumala loom, olgu ma ka libahunt! Teie? Wiletsad! Teil
ei ole julgust ega jõudu, armastust ega ustawust - midagi ei ole teil!
Ja tahate kohut mõista? Teie?!
Kui ma hunt olen, on huntide hulgas mu ase, ehk on nende juures enam
õigust ja enam halastust! (Astub uhkelt läwe poole. Minnes muutub tema
wiha ärduseks. Läwe pääl tagasi waadates :) Jumalaga, Margus! (Nuttes
ära.)
(EESRIIE.)
WIIES WAATUS.
(Wiis aastat hiljem. Seesama rehetare, mis esimeses waatuses. Inimesed
on wanemaks jäänud, MARGUSELE on habe kaswanud, tema kui ka MARI - nüüd
Marguse naene - näojooned on kõwaks ja waljuks muutunud. Kõigewähem
muutunud on sulane JAANUS. WANAEMA on õige wanaks jäänud ja
kokkulangenud, tema pää nõtkub, näitab nagu tukuks ta alati. Jälle
hiline talwe õhtu ja peerg põleb pihis; wäljas torm ja aegajalt huntide
hulumine.)
(Sawiku lähedal istub MARI ja ketrab, ahju nurga ääres pingi pääl
konutab Jaanus, käed süles. POISS-MÄRT lõpetab woodi ääre pääl
pastlarihmade sidumist, wõtab kasuka ja kübara waia otsast.)
JAANUS: Kuhu see Märt siis weel wastu õhtut minema ehib?
MÄRT: Ma lähen tõistrele, toon tüdruk-Mari ära. See ju sääl on, ja -
tea kas saab tuisust läbi üksi koju. Ma lähen temale wastu.
JAANUS (naerdes): Sa oled ju Mari wastu õige wiisakaks hakanud. Räägiti
ikka, et sul tõistre-Anuga tõsi taga pidi olema...
MÄRT: Sooh, wõi räägiti? Noh, siis üks tee ja kaks asja. (Naerdes:)
Jaa, eks pea enese ette hoolitsema, ega mind siia Tammarule ju sinu
kombel raudwaraks ei jäeta. Siin oled sina taluisa ameti pääl, ega sind
siit enam wälja kangutada saa. Minu jalgade all weel mitu tuult.
JAANUS: Soo, wõi üks inimene ka minu pääle kade! - Jah, eks ma ole siia
peatama jäänud, wõib olla jään weelgi, kui talurahwas mind - mahamatta
tõotawad.
MÄRT: Ei maksa sinu pääle kade olla ühtigi. Jaa, kui talurahwas sulle
selle pika teenistuse eest ka sauna kõrwale kambri üles oleksid löönud
ja sinu naesele-lastele seadinud, siis ehk wahest oleks kade olla
maksnud, nõnda aga...
MARI (kuiwalt): Wõi talle küllalt seda ei ole pakutud, juba ennegi,
wana peremehe ajal. - Temast nüüd saab!
JAANUS (naerab): Ega saa jah, näha on, et ei hakkagi saama.
MÄRT: No - hääd õhtut kõigile! (Ära.)
(Jutu wahe.)
WANAEMA (tuleb käsikaudu kobades kambrist, wana kasukaräbal ümber
õlade, toetab sawikule istuma - wokiwurinat kuuldes): Mis sa nüüd,
latseke, jälle wokiga? Läbe ometi ka pühapäewa pidada!
MARI: Ei ole enam pühapäew, pühapäew juba läbi. Töö tahab tegijat. -
Mure ka! Margus alles wäljas, ei tule ega tule. Leiab ta selle tuisuga
teed wõi ei leia, ja eksib metsa ära.
WANAEMA: Jah, ei tea kuhu ta nõnda hilja pääle jääb!
JAANUS: Noh, küllap läks ka tee ääre kõrtsi sisse ja sääl - kaob
tuttawate seltsis aeg käest.
MARI (tusaselt): See on siis õige temp, kui teab, et teised kodus tema
pärast hirmul on ja ootawad?
JAANUS (ala-mõttega): Kes teab, kui palju ta seda teab!
WANAEMA: Jaah... (Lõpetab, ei ütle midagi.)
JAANUS (kes aegajalt peergu kohendab): Mis suur igatsus tal ka kodu
järelegi! Lapsi teile Jumal ei ole annud, maja tühi ja kõle...
MARI (ei wasta midagi, tallab ainult kõwemini wokki. Lõng katkeb.
Kummardab woki üle ja tõstab korraga pää üles): Kuule, kui tulewad!
(Läbi waikuse ja tuule mühina on kuulda, kuidas huntide hulumine
lähemale tuleb ja siis jälle kaugemale kaob. Kõik kuulatawad.)
WANAEMA (õhates): Jah!...
JAANUS (wähe aja pärast): Ütlesid midagi, wanaema?
WANAEMA (wahel puhates ja jälle rääkides): Mis ma suurt ütlesin -
midagi! Kõik kordub siin maa pääl - midagi ei muutu. Inimesed küll -
tulewad ja lähewad, sünniwad ja surewad, muud kui - mind mulda - surm
ei taha, jätab nagu sambaks ilma pääle, ehk mind küll - kellegil enam
waja ei ole. - Poja ja minija kutsus ta ära ja oleksid ometi weel
wõinud elada... (Ei saa liigutuse pärast edasi.)
JAANUS (ka murelikult): Jah, need wiis kõhutõbi, kui ta - teisigi
wõttis, noori ja wanu nagu loogu. Kelle külge ta hakkas, ega sel
pääsemist ei olnud.
WANAEMA: Jah, nende hädal ots pääl! Ei ole enam südamewaewa kannatada,
ei sega tuisk ega maru nende rahu!
MARIT (waewawad nähtawasti ka piinlikud mõtted, ta tõuseb tasakesi üles
ja läheb tuppa ära).
WANAEMA (mõtetes): Nagu Marigi praegu...
JAANUS: Jah, nagu temagi! Ja mina tegin temale ka weel haiget. Tuli
tahtmata keele pääle, ja - wõi siis ongi meie majas õnne? - Kuid - mis
temagi sinna parata saab!
WANAEMA: Jaah...
JAANUS: Hale neid mõlemid Margusega waadata. Ei ole midagi, mis neid
ühendaks! Ja see kolmas! See - hulgub ka ikka alles metsi mööda! Kas ta
ei saa, wõi ei tahagi ennast enam inimeseks muuta, - seda ei tea keegi,
seda teab Jumal!
WANAEMA (waluga): Jah, kes tooks troosti ja kinnitaks, et see nõnda ei
ole, ehk küll kõik seda arwawad ja usuwad! Kes leiaks luud-kondikesed
üles, mis tõendaks, et ta - parem siis ometi - juba ammu surnud ja rahu
sees on!
JAANUS (raskelt): Ei, surnud ta ei ole. Ja - tema ta on! Ära ta meie
nurgast ei lähe ja püss ka tema pääle ei hakka. Nüüd muidugi, kus juba
igaüks teab, teda keegi enam puutuma ei hakkagi. - Mis õige hunt see
siis ka on, kes ei murra, inimesi ei karda ja - leiwa wastu, wõtab, kui
wisatakse? See ikka Tiina on, seda usuwad kõik.
WANAEMA (nähtawasti südametunnistuse piina all): Kui oleks, et weel
suudaks! Kui annaks Jumal weel tunniks wõi päewaks silmanägemise
tagasi..! Üteldakse, kui niisugusele noa tera otsast leiba anda, mis
Suurel-reedel - sa tead küll?... et siis tast jälle inimene saab...
JAANUS (nukralt): Margus ju tahtis seda teha mullu heina ajal, kui loom
õhtul tule juure wälja tuli... perenaene lõi noa ja leiwa käest, loom
jooksis huludes metsa!
WANAEMA (kohkudes): Ohh!!
JAANUS: Sest ajast ju ka peremehe ja perenaese wahe nii paha on, olgugi
et nad sellest ei räägi!
WANAEMA (ägades): Et tuleks surm ja wiiks! Siis - tahaks kannatada
kõik, kuid mitte enam siin seda südamewaewa ja piina! Me kõik oma
tarkusega oleme süüdi tema elust ja surmast!
JAANUS: Jah! Süüdi wõi mitte süüdi..!
WANAEMA (wähe aja pärast): Mul on nii halb täna, niisugune waew - nagu
waritseks jälle kuskil midagi, millest mööda ei pääse, mille wastu ei
saa! Et Margus ometi tuleks!
JAANUS: Jah, täna nad wäljas on, hoonete ja õueaedade ümber hulguwad! -
Waadata õige, kas ei näe ja kuule midagi. (Wõtab kübara, tahab õue
minna.)
MARI (õhinaga kambrist tulles): Mine õige õue, Jaanus, sul on enam
jugust! Sääl nagu on keegi...
JAANUS (hakkab uksepulgast kinni, sell silmapilgul lendab uks ise
lahti).
MARGUS (püss käes, astub üle läwe. Jaanusele): Noh?
JAANUS: Ei midagi, tahtsin õue minna. - Ma wõtan su hobuse lahti.
MARI (rõõmsa elawusega): Said ikka weel eluga tagasi? Ei tulnud hundid
sulle kallale?
MARGUS (ette poole astudes, tusaselt): Sain, nagu näed. (Jaanusele.)
Pole sul waja minna, loom juba oma asemel (Püssi Jaanuse kätte andes.)
Säh, pühi see kuiwaks.
JAANUS (püssi waadates): Polegi märjaks saanud. Higine ainult.
MARGUS: No kui hõlgede all oli ja ise pääl istusin.
MARI (Marguse üleriideid wastu wõttes, weidi etteheitwalt): Kus sa
ometi nii kaua olid!
MARGUS (tusaselt): Nii kaua olin... Olin kus ma olin, kellele mul siis
selle üle waja seletust on anda.
WANAEMA (lepitawalt): Ega Mari ju halwa pärast ei küsinud!
MARI (kaebawalt): Jah, nii pahas tujus on ta...
MARGUS (äritatult): Mis ma's teile pean ütlema? Kusagil ma ei olnud.
Niisama kadus teiste seltsis aeg käest... (Istub sawikule.)
WANAEMA: Nojah!
JAANUS (wähe aja pärast, et juttu teha): Mis sääl kiriku juures siis
tehti?
MARGUS (tusaselt): Sinule seda just waja seletada, ega sina seda enne
ei ole näinud. (Kui märkab, et teised kõik norus on.) Miks te's ära
magama ei ole läinud?
MARI: Magama nüüd! Niisugusel ööl... Kui sind kodus ei olnud?...
MARGUS (urisedes): Mind! Keda ka weel oodata waja!