hulumist kuulda.)
WANAEMA (iseenese ette õhates): Oh Issand halasta!..
MARGUS (nagu wanaema mõtteid mõistes): Ei ole waja wanu asju meele
tuletada. Laske surnud magada. Me - ei ole keegi - puhtad tema elust
ega surmast!
(Keegi ei wasta, tume meeleolu on maad wõtnud.)
MARI (aralt): Kas sa süüa ka tahad?
MARGUS (karmilt): Ei.
MARI: Kust sa süüa said?
MARGUS (kärsitult): Ükskõik kust ma sain, wõi ei saanud.
MARI (nukralt): Midagi sa ei taha, midagi sa ei räägi - (murelikult
minema hakates ja peatades) - magama tuled ka wõi?
MARGUS: Mine pääle.
(Mari haawatult ära, wanaema nagu tukub, Jaanus ehib magama minema -
keegi ei räägi sõna. Korraga huntide hulumine lähedal. Jaanus ärewil,
Margus kargab üles ja kuulatab terawasti.)
JAANUS: Häbemataks lähewad need ka!
WANAEMA (kui hulumine ikka edasi kestab, pomisedes):
...oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaleeie,
Hurdad ümberrõngaeie....
MARI (särgiwäel, erutatult üle kambri läwe): Margus! Wõta püss,
hirmuta! Küllap on lauda ukse kallal! (Lööb ukse jälle kinni.)
(Margus on juba kübara pähe surunud, nurgast püssi wõtnud ja - Jaanus
on temale ukse awanud - kaob üle läwe. Jaanus kuulatab lahtise läwe
pääl, tuisk ja lumi tungiwad sisse. Kuulda on, kuidas huntide hulumine
kaugemale läheb.)
WANAEMA (on ennast üles ajanud, kobab läwe poole ja pomiseb lõdisedes):
....Metsapeni, pikkalõuga,
Metsa kuldane kuningas,
Mine sooda solgutama,
Mine laanta laiutama,
Kiwi külgi kiskumaie....
(Wäljas pauk, tulejuga pimedas ja naesterahwa äkiline karjatamine.)
JAANUS: Püha Jumal taewas! (Kargab üle läwe ja jookseb hääle poole.)
WANAEMA (nagu enne, on keset tuba jõudnud):
Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees...
MARI (rutuga ümberwisatud hilpudes, suures erutuses tagatoast tulles,
hirmul wanaema ümbert kinni hakates): Wanaema! Wanaema! - Oh Jumal!
Wanaema?...
WANAEMA (hirmul): Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli
inimese hääl!
MARI (kõige suuremas erutuses, tormab läwe poole. Jõud lõpeb jalust,
toetab ukse piida najale.): Oh Jumal, Jumal - (kiljatades) Margus!
WANAEMA (wärisedes ja lõdisedes): See ei olnud Marguse, see oli tema
hääl!
MARI (käsa ringutades): Halastaja Jumal!
(Üle läwe tõstawad Margus ja Jaanus käte pääl Tiina, toowad tema
sammsammul ette, tulewalguse poole. Tiina on närakates, metsik ja
nälginud, endisest ilust ei ole enam midagi järel, ainult silmades on
õnnelik sära. Tema käed on rinnus olewa haawa pääle surutud, ta wäriseb
ja lõdiseb, weri walgub põrandale.)
MARGUS (on Tiinale näkku waadanud, südantlõhestawalt): Tiina!
JAANUS (kohkunult, nagu Marguse hüüu wastukaja): Tiina!
MARI (ahastades): Tema! Ikka tema!!
WANAEMA (ägades): Ma teadsin! Ma tundsin, ta oli lähedal!
MARGUS (Tiinat kandes): Oh Jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina...
(hääl murdub) mina olen sinu tapja!
TIINA (pääga jaatades): Jah! Ma tänan sind, Margus!
MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes,
meeleheitlikult): Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud weel küllalt,
nüüd olen ma sind ka weel püssiga lasknud!... (Nutab.)
TIINA: Ära nuta, Margus! Sina, - sina ei ole ju süüdi! - Wellekesed! -
Wellekesed oliwad näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis!...
(Toibudes ja igaühele otsa waadates): Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus
ma - kus ma õnnelik olin! Ja - kõik olete jälle mu ümber! (Püüab
naeratada.) Ah Margus, mul ei ole enam palju aega - ma tänan sind!
Kõige eest! See on minu wiimane õnn - et sinu käsi minu wiletsusele ja
waewale otsa pääle tegi!.. Margus, ma armastasin sind ja armastan sind
ikka ja igaweste! (Tema silmad wajuwad kinni, kõne muutub sonimiseks:)
Kus ma siis olen? Ema! Ema, ma olen ju jälle sinu juures! Kust ma
tallekese sain? Metsapeni tuli tallekesega, tahtis pesasse wiia.
Metsapeni andis tallekese minule. Mina andsin ju wahel tema poegadele
leiba! - (Suures erutuses:) Mis te tahate minu emast! Mis te tahate...
(Karjudes:) Ära löö! (Kõne asemel walus inisemine- pää langeb longu.)
MARGUS (meeleheitmisel): Tema sonib!
WANAEMA (raskelt): See on surm!
TIINA (ärgates): Margus! Margus! Huu! Hundid!! - (Õnnelikult:) Süüa
andsiwad minule! (Naeratades) Wõi jalad harkis all, nagu kunagi poisil!
See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult:) Mis te tahate minust! Mina
ei tea Kiwesti-Kaarli warsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta,
südantlõhestawalt): Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähewad laiali
lahti.) Ja anna neile andeks nende wõlad, kui meie andeks anname oma...
(Huuled liiguvad weel tasa, langeb kokku - sureb.)
(Margus surub Tiina silmad kinni ja nutab, nurgas nuutsub Mari, Jaanus
seisab tummalt, kokku pandud kätega.)
WANAEMA (kummarkile surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalwet,
aga nõnda, et ainult wiimased sõnad kuuldawale tulewad): ...Ja wõta
tema patust puhas hingekene oma auuriiki, Issand, igawene Jumal! Aamen!
(Surmawaikus.)
(EESRIIE.)