Produced by Ülo Treikelder and Annika Aas
Libahunt.
A. Kitzberg
"Noor-Eesti" wäljaanne
A. Kitzberg
Libahunt.
DRAAMA WIIES WAATUSES
NOOR-EESTI WÄLJAANNE, TARTUS 1912
OSALISED:
TAMMARU PEREMEES
TAMMARU PERENAENE
MARGUS, nende poeg
MARI, TIINA - kasutütred
WANAEMA
JAANUS, sulane
MÄRT, sulane
Külarahwas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed
Aeg XIX aastasaja algul, orjapõlwe ajal.
Esimese ja teise waatuse wahel on kümme, neljanda ja wiienda wahel wiis
aastat.
ESIMENE WAATUS.
Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab säält seinte
pääle. Ahju ees sawik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada.
Ahju kõrwal pink, kartsas ja wanaema woodi. Teisel pool wastu nurgas
uhmripakk, leiwalabidas, ahjuluud ja muud koli, seinas soone pääl kinni
ja lahti lükataw uks, pulk sees ja all nurga sees kassiauk. Ukse pääl
lahtine laud, mille kaudu walgust sisse ja suitsu wälja lasta wõib;
ukse kõrwal sulase woodi. Tagaseinas wäike, sagarate pääl käiw uks,
lingi asemel köie ots. Ahju suu ees iste, selle ees wokk, sawiku
lähedal pihijalg põlewa peeruga. Hiline talweõhtu, õues torm ja
aegajalt huntide hulumine.
PERENAENE, 40 aastane, waewatud näoga, lühikeseks lõigatud juukste pääl
walge (Halliste) päärätt, mille kolm nurka selja pääle alla ripuwad,
kasuka pihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata
nahast pastlad - istub sawiku lähedal ja ketrab. MANN (MARI)
kaheksaaastane, walgetwerd tüdrukukene, linalakk lühike juuks,
wärwiline willane lõng juuste pääl, takune hame, rindade alt kirju
wööga mässitud, kaela all wäikene wask prees - kükitab, paljad jalad
hamme all, sawikul ja weerib suurest wanast lauluraamatust. MARGUS,
neljateistkümneaastane walgetwerd poiss, paklane hame, kaela alt wask
preesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad - kepleb
niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja waadata, et see
hästi põleb.
MANN (weerib): Mi-e me, i-e je, meie, ri-si ris, ti-i ti, risti, u-si
us, si-o so, usso...
PERENAENE (parandab): .... usu!
MANN:...usu! Wi-i-si wis...
MARGUS (parandab):...wiis!
MANN: Jaa, sina oskad pääst!
MARGUS: Oskan jah, sina pead ka. Katsu kui Kukese-Märt tuleb käsuga:
Tammaru-Mann kirikherra ette lugema, ja sina ei oska!
MANN (mõteldes, siis ruttu): Mina ei lähe!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
MANN (südikalt): Ei lähe jah!
PERENAENE: Õpi, õpi, latseke, mis sa sõneled. - Margus, kohenda tuld!
MANN (weerib): Wi-i-i-si wiis, pi-e-a pea, ti-ü-ka tiik, ka-i ki,
peatükki. (Loeb silpide järele kokku:) Me-ie ris-ti-us-su wiis pea-tük-
ki. (Jääb mõtlema ja waatab üles:) Näin õe näin, mis need wiis peatükki
on?
MARGUS: Küll oled sa rumal!
MANN (terawalt): Ega ma sinu käest ei küsinud, näin ütleb minule isegi.
Näin, mis need wiis päätükki on?
PERENAENE (jätab woki seisma ja waatab mõteldes lapsele otsa): Wiis
päätükki? Wiis päätükki on - wiis päätükki. Need peawad pääs olema,
neid nõutakse. Muidu ei wõeta pääkooli ega armulauale.
MANN (mõtetes): Jaa, aga -
PERENAENE: Ah latseke, mis sa nõnda palju küsid. (Sõtkub woki jälle
wurama. Margus oli selle aja sees wokiratta külge tulise söe
kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.)
MANN (kilgates ja sawikult maha karates): Oh kui ilus! Näin waata, kui
ilus!
PERENAENE (pahaselt): Oi sina wallatu, kas ei ole käest ära! No oota,
kui isa koju tuleb!
WANAEMA (60-70 aastane poolpime eidekene, wana, paljas kasukas seljas,
kobab kõndides enese ette - astub tagakambrist sisse ja jääb
kuulatama): Kellega sa tõreled?
PERENAENE: Margusega! Tulise söe pani wokiratta wahele!
WANAEMA: Ära tee, pojake, süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke.
(Kobab oma woodiääre pääle.) Mis sa's ka pühapäewa õhtul selle wokiga
jahid!
PERENAENE: Ei ole enam pühapäew, tähed juba taewas. Mure ka, inimesed
alles wäljas! Leiawad nad selle tuisuga teed wõi ei leia ja eksiwad
metsa ära.
WANAEMA: Tea jah, kuhu nad nõnda hilja pääle jääwad!
(Waikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja wokiratta wurinat.)
MANN (on jälle sawikule roninud ja raamatu wõtnud, weerib): E-si es,
si-i si, esi-, mi-e me, esi-me- ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pää, ti-ü-ka
tükk, pää-tükk...
(Korraga õues huntide hulumine. Kõik kohkuvad.)
MANN (hirmul): Hunt, näin - hunt!
WANAEMA: Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi. Metsakutsa saab
kurjaks!
MARGUS (on ukse päälislaua lahti lükanud, külma auru ja tuisku tungib
tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära
kajab).
PERENAENE (kohmetanult): Keela ja kaitse! Küll lähewad häbemataks, sest
ajast kui Suli ära wiisid. Õue tungiwad sisse! Waid mis nad ikka weel
ära teewad!
WANAEMA: Kui ikka laudaustel toed taga on.
PERENAENE: Et Jaani, Jaanust juba ei tule!
MARGUS (julgustawalt): Esäl on püss ree pääl õlgede all.
PERENAENE (murelikult): Püss kodus! Ja kui oleksgi kaasas, kas selle
tuisuga kiwi tuld annab! Lumi teeb niiskeks kõik!
MANN (wähe aja pärast): Huu! Külm! - Et isa ka niisuguse ilmaga
kirikusse läks!
MARGUS: No kui käsk anti!
PERENAENE: Nojah, kui käsk anti: igast talust mees ja naene waatama,
kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! - Mina ei julgenud, siis läksid
sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta.
MANN: Näin õe, näin, mis see nõid on?
PERENAENE: Kui suureks kaswad, küll siis kuuled.
MANN: Ja - aga - mis see libahunt on? Mina ei tea ju.
PERENAENE: Mis sa nõndapalju pärid, mis sul waja teada ei ole. Libahunt
on kuri inimene, kes ennast wahel hundiks moondab. Kui ta tahab on ta
hunt, kui tahab, inimene.
MANN (ennast ema lähedale surudes): Näin, mina pelgan!
PERENAENE: Mis sa siis pärid niisuguseid asju! Wõta raamat, mine
sawikule ja õpi! (Kui Mannil hääd tahtmist ei näi olewat:) Noh, mine,
mine !
MANN (wõtab raamatu, läheb sawikule, aga ei õpi, wahib pärani silmadega
tühjusesse).
WANAEMA (woodi ääre pääl, iseenese ette õhates, nagu ei oleks ta
millegi üle selgusele saanud): Jaah!
MARGUS: Sa ütlesid midagi, wanaema?
WANAEMA (õhates): Ei midagi! Mõtlesin niisama, et... ilm on asju täis,
millest meel-mõistus jagu ei saa. Waatad ja waatad küll, aga ei näe
midagi! Wana usk, see tegi wahet hää ja halwa wahel: sortse oli ja
tarku inimesi, kes enam teadsiwad kui teised. Uus usk ei tee wahet
midagi, kõik on - ühesugused nõiad! Aga ometi on sääl, nagu
weesoonekesed mulla all warjul - hääd ja halba. Hääd ja halba, mida
meel ei mõista!
(Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja woki wurin toas.)
PEREMEES (50 aastane tugew mees, temal on juba tublisti halle karwu
juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35 aastane. Mõlemad tugewates
talweriietes, riideta kasukad wammuste all, lakaga mütsid; alusriieteks
peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlematel walged
keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks
lendab lahti, pimedast tungib külma auru sisse.)
PEREMEES (sulasega üle läwe astudes): Tere õhtust! Meie ka siin.
PERENAENE (suure hää meelega): Teie ka jah, Jumalale tänu! Ruttu,
ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kusagil sooja kohta.
MARGUS (kähku, riideid wõttes): Mina lähen, wõtan hobuse lahti.
PEREMEES: Kui sa hää mees oled! Laota temale siis ka riie pääle ja seo
londiga kinni!
MARGUS: Küll Saab! (Õue ära.)
PERENAENE: Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära?
PEREMEES: Ei olnud meil wiga midagi. Ei näinudgi teisi.
JAANUS: Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis
oliwad ka wanal ruunal jalad!
PERENAENE: Meil tahtsiwad wõi tuppa tungida!
PEREMEES: Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas!
WANAEMA (tähtsalt): Nad on kurjad, et ühte sõsart kirikutulbas pekseti!
PEREMEES (päälisriideid ära pannes, raskelt): Jah, hirmus see oli, ja
weel niisuguse külmaga. Mina küll waatama ei läinud, aga - eks teised
ikka käisid!
JAANUS: Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha, siis timmukas
lõi...
MANN (ema ümbert kinni hoides): Näin, mina pelgan!
PERENAENE: Jah, pelga latseke, pelga pattu!
JAANUS:... Seni kui ta neile kätte ära närwetas, pää rippuma jäi ja suu
wait. Wõtsiwad küll weel sambast maha - mis walmis, see walmis!
(Piinlik waikus, Margus on tuppa tagasi tulnud.)
PERENAENE: Kust see niisugune siis õige pärit oli?
PEREMEES: Kes teda teab. Meie kiriku kirjas ta ei olla seisnud. Olla
kihelkonna teisel piiril kusagil laanes poolest saadik koopas elanud.
Inimesi käinud ikka kaugelt tema juures abi otsimas. Olla saanud ka.
Üks wanamees jutustas ise, et kui uss tema ära nõelanud ja paistetus
südameni tõusnud... Räägiti teisest ikka hääd ja kurja, mõlemaid. Kes
teab, kust ta siia oli tulnud ja saanud, õieti ei teadnud seda keegi.
JAANUS (wähe aja pärast): Tal oli laps ka. See oli ka sinna toodud
päält waatama, kui ema peksetakse. Kes teab, kust nad ta kinni oliwad
saanud. Katkenud ja närmetanud, nälginud ja kõwaks külmanud! Ju ta
sestsaadik, kui ema kinni wiidi, hulkumas oli. Kes nõia last ka
tulihoone katuse alla laseb!... Kui timukas esimese hoobi lõi, pani
laps karjudes metsa poole. Jooksti küll ka järele, - kust weel kätte
saad!...
(Piinlik waikus. Peremees tahaks piipu seadima hakata, aga jääb äkki
kuulatama: läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda,
kuidas huntide hulumine lähemale tuleb.)
PERENAENE (pääd tõstes): Kuule, juba tulewad jälle!
(Keegi ei wasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine wälise ukse taga.
Kohkumine, kõik kargawad üles. MANN jookseb sawikule püsti.)
PERENAENE: Issand Jumal, sisse tikuwad nüüd!
WANAEMA (hakkab pomisedes lugema, siis tulewad sõnad selgemini
kuuldawale):
Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees!
Oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaleeie,
Hurdad ümberrõngaeie,
Küüned kütkesse wajuta!
(Sellega ühel ajal:)
PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk
tungiwad tuppa ja üle läwe kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus
kirjeldanud, - huntide kirgline hulumine kõlab tema kannul): Mis see
siis on?
(Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugatades kinni; huntide
kisa kajab kaugemale ära.)
MANN (jookseb karjudes taha kambri): Hunt! Hunt!
(Kõikide ehmatanud silmad on lapse pääl kinni, see ise on ka kohkunult,
tulewalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.)
JAANUS (kõigepäält toibudes): See on tema laps!
PERENAENE: Püha Jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
(Kõik koguwad lapse ümber, see waatab suurte silmadega ühe otsast teise
otsa. MANN piilub aralt ukse wahelt ja WANAEMA kobab lähemale.)
PEREMEES (on püssi ära pannud ja lapse ette astunud): Kas sa huntide
käes olid ja parajasti weel pääsesid?
(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)
PEREMEES (õrnalt): Kas sa ei mõistagi kõneleda?
(Laps nagu enne.)
PERENAENE: Mis su nimi ka on?
(Laps waatab perenaese otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei wasta.)
WANAEMA (ennast last nägema kumardades): Ta on ju ära heitunud ja ära
hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea kas sellega weel keegi
inimese wiisi sõna kõnelenud on wõi ei ole!
PEREMEES (lükkab last tasakest: ahju suu poole): Mine sinna sooja. Sa
oled ju kõwaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid.
(Laps, nagu enne, waatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub.
Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole
sooja saama ja unustab kõik muu.)
PERENAENE (kaastundlikult lapse üle kumardades): Kas sul kõhuke ka tühi
on?
PEREMEES: Mis sa weel küsid. Kui sul midagi on - anna!
PERENAENE: Mul ju teie jaoks leem pajas soe.
PEREMEES: Ei meile ole waja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja
oleme küla hääd saanud.
PERENAENE (wõtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse
leent ja paneb ahju kõrwale pingi pääle): Tule, wäikene külaline!
(Laps waatab temale korra tänulikult otsa, wõtab siis ahnelt leiwatüki
ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult wahete wahel hiilgawate
silmadega ringi waadates.)
PEREMEES: Kuidas tal toit läheb !
PERENAENE:
Kes teab, kunas ta wiimati iwaraasu suhu sai!
(Wäikene waikus. Kõik waatawad rõõmsalt, kuidas laps aplusega sööb).
MARGUS (jalad harkis, isa otsa waadates): Kas see siis nüüd meile peab
jääma wõi?
PERENAENE (nagu tõrjudes): Sellepärast siis nüüd kohe meile.
PEREMEES (naeratades Margusele): Wõib jätta ka, kui sa - teda omale
noorikuks tahad.
MARGUS (naerdes): Noorikuks? Mina? Seda!
(Kõik naerawad. Laps waatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.)
PEREMEES (nagu enne): Ära sa ütle midagi, kui - sauna wiime ja puhtaks
peseme.
MANN (aralt): Näin, kas see nüüd on libahunt?
PERENAENE: Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.
(Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks
käed kokku. Waatab siis tänulikkude silmadega ringi.)
PERENAENE (peremeest müksates): Nägid, mis ta ka teha oskas?
PEREMEES: Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.) Noh kas kõht on
täis?
(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)
PEREMEES: Küll sa homme kõnelema hakkad. Roni nüüd ära ülesse ahju
pääle, sääl on sul soe magada.
(Laps ei wasta ikka midagi, kaob kartsat mööda ahju pääle, kus kõik
wagusi jääb.)
PEREMEES: Noh, Margust, Manni, minge ka ära põhku.
MANN: Mina pelgan!
PERENAENE: Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme.
(Lapsed kaowad tahakambri. Jaanus on enese riidist lahti wõtnud, et
koikasse kasuka alla pugeda; wanaema ehib ka magama minema.)
PEREMEES (tõmbab korraks ukse lahti ja waatab õue): Tuisk ja sadu on
järele jäänud, tähed sirawad taewas...
WANAEMA: Sest et waenelaps omale paiga leidis!
(Peremees ja perenaene on mõtetes ja waatawad salakesi üksteise otsa.)
PERENAENE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan?
PEREMEES (kõrwale waadates): Jah, mis peab saama! Wõi minagi tean. Mis
südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte wälja saadad!
PERENAENE (wähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid
küllalt!
PEREMEES: Jah, eks neid ole oma jagu! Kui kisuks kewadel kütist ja
teeks tüki uut maad juure...?
PERENAENE: Jah, kui teeks, - ei tea mis mõis ütleb!
PEREMEES: Mis see mõis! Orja hingekene tuleb juure. Aga - eks selle üle
wõi nõuu pidada, kui uni maetud. Wõib olla, paneme kewadel Manni seltsi
karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juure põllule
ära.
PERENAENE (Õhates): Kuidas me wõtame nõia lapse oma laste hulka!
PEREMEES: Nõia wõi mitte nõia! Kes meile ütleb, kui suur nõid ta oli
wõi ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast
hukka peab saama!
JAANUS (woodi ääre päält): Jah, ema luiekambris raejalgade pääl. Nägin
kui sinna wiidi. Ega neil ju kohe kirstu ega midagi käepärast ei olnud.
Wisati muud kui eest ära sinna!
PERENAENE: Wastu ööd weel niisugust asja kõneled! Ei tule wõi unigi
enam silma.
JAANUS (raskelt): Jah! Ega ei taha tulla!
(Waikus. Peremees ja perenaene pöörawad kambrisse minema.)
LAPS (ahju pääl tõuseb istukile ja plahwatab nutma. Esimene sõna tuleb
tema suust: südant lõhestaw hüüd): Ema!
(Surmawaikus. Peremees ja perenaene on kui tarretanud.)
(EESRIIE.)
TEINE WAATUS.
(Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskaswanud
inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame,
rinna eest wäikese wask sõlega koos, keerdkaltsad, walged jalarätikud
ja rihmadega pastlad. TIINAL (mustawerd) ja MARIL (walgetwerd) kehwad
kirjud rahwariided. Maril hõbe-prees, kaelaehted ja litredest pärg
juuste pääl, Tiinal metsalilledest pärg pääs - hõbeehteid temal ei ole.
- Kewadene mets täis päikesepaistet, wint tiltsub, kaugelt kuuldub
kägu. Näitelawa keskel jämeda tüwega tamm. - pühapäew ennelõunat.)
TIINA (pahemalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke ülestõstetud,
nii et paljad jalad pea poolte säärteni nähtawale tulewad,
ettewaatlikult astudes, nähtawasti põgenejat rästikut enese ees
tagaajades):
Tolla-holla, pilla-palla!
Sarapuukirja, kukepuukirja,
Kanarpikukarwa, kulukarwa,
Mäekarwa, männikarwa,
Suure soo saksakene,
Paemurru prouakene,
Kulu kuldane emanda -
Sina minu käest ei pääse!
(Wälkuwail silmil, kahe käega peletades:)
Liigetie, loogetie,
Winderdie, wänderdie -
Sihi, sihi soo poole,
Rühi, rühi raba poole -
Sulane sa, ma isanda!
(Rästikule järele waadates, siis nagu ärewusest wabanedes:)
Pää muud kui püsti ja wastu hakkama walmis! Mine pääle, mina sulle paha
ei tee!Eks sa taha ka elada ja kewadest rõõmustada! (Paneb käed
kuklataha kokku ja astub mõtetes edasi.)
MARI (huikamine eemalt): Uu-uu!
TIINA (wirgudes): Mari! Tema olin ma koguni ära unustanud! (Huikab
wastu:) Uu-uu!
MARI (nagu enne): Uu-uu!
TIINA (astub mõtetes edasi).
ORAW (kuuse otsas): Tsuk - tsuk ! Tsuk ! (Käbi roots langeb Tiina
jalgade ette.)
TIINA (Üleswaadates rõõmsalt): Ah sina oled? Käbikuningas,
pähkliperemees, sorgsaba! - Wõi wiskab mulle käbi rootsu ! (Sirutab
käed üles :) Noh ! Tule !
ORAW: Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk!
TIINA: Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla,
waatab:) Kus mu pähkled on, mis ma sulle tunaeila siia oksaauku panin?
Nädala osa, seitse tükki, iga päewa jaoks ühe? Noh, ütle?
ORAW: Tsuk-tsuk!
TIINA: Maiasmokk! Kõiges ühe igapäew pidid sa sööma, nüüd on ainult
koored weel maas! - Enam ma sulle ei too!
ORAW: Tsuk! Tsuk-tsuk!
TIINA: Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid
annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea kas tal enam ongi ?
Ega mina tema tagawaraaita ole näinud! Rumal käbikuningas,
ühepäewaperemees, mis sa oled!
ORAW: Tsuk! Tsuk! Tsuk!
MARI (huikamine õige lähedal): Uu-uu!
TIINA: Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul
weel midagi! (Orawale:) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõreleda, tema on
nii usin, nii usin ja wali! (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki
weel, enam mul ei ole! Aga teinekord, siis pead mulle õla pääle hüppama
ja peo päält wõtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma warju
pikkust:) Juba keskpäewaaeg! Nõnda see pühabane päewakene käest kaob!
MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast wälja astudes): Oledgi siin?
Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks
oled ehtinud?
TIINA: Miks siis ikka kohe - kellele? Mitte kellegile, iseenesele! Mets
ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema
hõbeehted, sind ehib tema, - kes see mind?
MARI: Sina oled ehtimatagi ilus!
TIINA: Seda kuulen ma ka alles esimest korda ja sinu suust.
MARI: Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. - Kas hakkame koju minema
wõi?
TIINA: Koju? Juba? Mul ei ole ju weel marju.
MARI: Mis sina siis tegid?
TIINA: Ah! Nii hää oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses,
kask lõhnas, kuusk tilkus waiku..., orawaga ajasin juttu, wäikese
wäleda rästiku pääle juhtusin - kuidas ta waene põgenes! Mina ikka
kannul! Wahel ajas küll pää püsti ja susises wastu, aga pani muud kui
jälle minema - inimese silmawaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja
mina tagajärel...
MARI: Noh? Said ära materdada?
TIINA: Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Ta ju
põgenes!
MARI: Kurja ei tee? Alles minewal nädalal oli Tähik ära nõelatud...
TIINA: Kui ehk ise pääle astus. See paranes ju ära jälle... (Ärewuses:)
Ah!
(Metsast kostab sikusarwe heli)
MARI (ka ärewuses): Tule lähme!
TIINA: Ei, ei, mina et tule! (Wilistab lugu kaasa ja teeb kohal seistes
- rõõmsaid tantsu-liigutusi.)
MARI (rahutult): Tule, tule! Lehmad tahawad lüpsta! Me peame minema.
TIINA: Ei, ei, mina nopin weel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe!
MARI (tusaselt): Marju noppida oli aega küll. Tule wõi ära tule, mina
lähen! (Pöörab minema.)
TIINA: Ja, ja, - mine, mine ees, küll ma tulen kohe! (Kergel sammul
metsa ära.)
MARI (ümberpöördes): See oli neil ehk koguni kokkuräägitud? - Ei, see
ei wõi ju olla, Margus ometi teab mis ta teeb! Aga kui..? Kui siiski..?
(Kaob põõsaste taha.)
(Tagapool metsas on Tiina ja Marguse heledaid hääli kuulda:)
TIINA: Aii! Ära hulla!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
TIINA: Ära puutu! Mina ei salli!
MARGUS: Hakka ootama, kunas sina sallid!
TIINA (ilmub tagurpidi põgenedes ja Margust äritades): Ei saa kätte!
Mitte ei saa! Ei saa!
MARGUS (laiali kätega püüdes):
Paneks nooli nottimaie,
Wõrgu kinni wõttemaie...
TIINA (jätkates, ikka eest kõrwale lipsates):
Neid ei ole noolil notitaw,
Ega wõrgul kinni wõtetaw!
(Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant üht kätt ja teist, üht jalga ja
teist wäljapistes ja äritades:) Kutsa säh - üks käsi, kutsa säh -
teine! Kutsa säh - üks jalg, kutsa säh - teine! (Kui Margus asjata
napsab.) Mitte ei saa! Ei saa.. !
(Rõõmus naerulagin. Margus on wäsinud, pöörab ennast ära.)
TIINA (kirgliselt Margusele kaenla lennates): Hahaha! Sina rumal poiss,
sina tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla!
Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks
waja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saawad ja mitte
käsa ümber kaela heita!
MARGUS: Sina! Sina waata kui ma tõmban su sülle ja wiin kuhu ise tahan
ja teen sinuga wiis imet, mis aga meelde tuleb. Sina - sind oleks waja
pigistada, nõnda et karjud!
TIINA (nagu angerjas Marguse käte wahelt wälja libisedes): Jaa, ja
muidugi! Seda sa oskad! Selle pääle oled sa mees!
MARGUS: Mina olen iga asja pääle mees, mind aja woi noore karuga süli;
mina ei karda!
TIINA: Jajaa, wõib olla, et sa ogarast pääst noort karu küll palju ei
karda, kui - ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja pääle...
MARGUS: No ütle siis sina, missuguse muu asja pääle mul julgust puudub?
Nüüd sa pead ütlema! (Tahab Tiinat tabada.)
TIINA (ei lase ennast tabada): Sooh, wõi õige pean? Pea meeles, Margus,
nii hää poiss kui sa ka oled, et mina mitte midagi ei "pea", kui ma ei
taha.
MARGUS: Ei, ei, nüüd sa pead! Mina ei jäta!
TIINA: Margus, Margus, waata ette! Hädasse jääd, kui sa mulle "pea"
pääle paned.
MARGUS: Argpüksi nime mina enese pääle ei jäta.
TIINA: Argpüksiks ma ei ütelnud.
MARGUS: Üks ta kõik. Sina pead nüüd ütlema, mille pääle mul julgust ei
ole.
TIINA (tõsisemalt): Küllap ma siis ikka pean.
MARGUS: Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu!
TIINA: Tõesti ikka? Ilma naljata wõi?
MARGUS: Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole!
TIINA (tõsiselt): Siis muidugi! (Otsib nagu juttu hakatust:) Margus?
MARGUS: Jah?
TIINA: Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis meie siis
nüüd - üksteisele ka oleme?
MARGUS: Mis me üksteisele oleme?
TIINA: Seni olime lapsed, olime kasuõde kasuwenda ja wallatasime...
MARGUS: Nüüd?
TIINA (wähe tusaselt): Oleme täiskaswanud inimesed...
MARGUS (kergelt): Ja teeme warsti pulmad.
TIINA (äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeewa õnnetundmusega):
Tõesti? Margus! Sina tahaksid?..
MARGUS (astub lahtiste kätega Tiina poole).
TIINA (Õnnelikus ärewuses): Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrwale
wõtta, isa ja ema, wanaema ja kõige oma soo ja wõsa ette astuda ja
ütelda: Siin olen mina ja siin on Tiina, meie tahame paari minna ja
meie üksteist ei jäta? (Näeb Marguse mahalangewaid käsa.) Ah, Margus,
ma teadsin ju?
MARGUS (kortsus kulmul): Jaa, raske see on. Nemad tahawad, ma wõtku
Mari!
TIINA (wähe kibedalt): Mis siis Mari parem on kui mina? Nõndasama armu
pärast majasse wõetud kasulaps nagu minagi! Wõi on tema usinam, kärmem,
tugewam wõi terwem kui mina?
MARGUS: Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, wallatu, tuline. See
on neile wõõras, nemad nagu kardawad sind. Mari aga on nagu nemad ise,
meie soost ja tõugu.
TIINA (äritatult): Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära
ei ole? Põlw põlwe järele olete siin Tammarul istunud ja - teopäiwi
teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme wabade inimeste tõugu. Isa uppus
põgenemisel jõkke, kui teda kinni wõtta ja hingekirja panna taheti;
isaisa suri karukäppade wahel ja isa isa-isa murdsiwad nugise jahil
näljased hundid maha. Meil arwati põlwi kuni kuningateni ja wanemateni
tagasi. Aga see - ei ole muidugi - teie silmis midagi?
MARGUS (ei wasta).
TIINA (ägedalt): Meie sugu ja see, et mina wabade inimeste tõust olen,
see ei maksa teie silmis midagi?
MARGUS: Mis sa nüüd! (Püüab Tiina kätt pihku wõtta.)
TIINA (kirgliselt): Ei, ei, puiklemisega sa ei pääse! Mina tahan teada,
mis isa ja ema, mis teie kõik minust arwate, - mispärast mina teie
silmas teist niipalju madalamal seisan! Kõik tahan ma teada, Margus,
(lõkendawate silmadega lähemale astudes) kuuled sa, kõik!
MARGUS (selle kire üle weidi kohkunult): Meie ei mõtle sinust ju midagi
halba, ei tea ju sinust ega sinu wanematest üleüldse midagi. Muud, kui
et - kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läwe ette juhtusid ja
meile jäid.
TIINA (waenulikult) Ei! Te teate weel midagi. Te teate weel, et minu
ema - kirikutulbas surnuks pekseti!
MARGUS: Minu Jumal - kui sa sedawiisi wägisi sõnu suust wälja kisud -
nojah, seda me teame ka.
TIINA (nagu enne): Ja usute muidugi ka, et minu ema - oli nõid?
MARGUS (tüdinult): Midagi me ei usu!
TIINA (ähwardawalt, weel lähemale astudes): Te usute, wõib olla, et
mina ka nõid olen?
MARGUS (kurwalt): Ah Tiina, mis sa nüüd uuristad ja wägisi oma südame
rahu häwitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli ehk
mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all!
TIINA (nutma purskades ja ennast ära pöörates, käsa ringutades): Ema,
emakene! Sina üksi armastasid mind, miks sa ei ütelnud mulle, et elu
muud ei ole, kui sajakordne surm! (Jälle Marguse poole:) Kas sa tead?
Kas sa tead! Kui minu ema - kui tema - kõigeparem inimene ilma pääl -
kui minu ema nõid oli, siis - olen mina ka nõid. Siis olen mina ka
nõid, Margus! (Wiskab ennast kummuli puu najale ja nutab).
MARGUS (wähe aega kui uimane, siis hellalt): Tiina! Mis sa nüüd ennast
waewad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? Ütle kes, küll ma tal suu
kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid midagi jõuab
lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein pääle
kaswanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult:) Muidugi, kui sind
mõisa ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb,
sellest mööda ei saa...
TIINA (wappub nutust).
MARGUS: Ära nüüd nuta! Tule lähme koju. Mina sind ei jäta, sa ei tea ju
Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mul armas oled.
TIINA (läbi nutu): Kui nad mind sinust lahutawad, (waikseinalt) kui nad
seda teewad, siis...
MARGUS: Ära karda. Tule, ma pean minema, päew on juba lõunal. Isa
ootab.
TIINA (silmi kuiwatades): Mine pääle, Margus, küll ma tulen järele.
(Margus wõtab Tiina õrnalt kaenla, mis see nüüd waikselt sündida laseb.
Ära. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, sääl astub Mari temale
wastu.)
MARI (külmade silmadega): Kuhu sa lähed?
TIINA (erutatult): Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid?
MARI: Jah! Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad!
(Äritatult:) Ära wõrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse
sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled!
TIINA (haawatult): Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen?
MARI: Wõi küsib weel! Oi, kui ilmsüüta! Salalik ja kawal, seda sa
oskad! Seda sa oskasid esimesest päewast pääle, kui majasse said. Kõige
otsas, mis minu oma, olid sa kahe käega kinni. Igalpool olid sa
jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma, (kibedusega) isegi oma
särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult:) Isa ja ema petsid sa
ära, ja nüüd... (purskab nutma).
TIINA (kohkunult): Mari! Mis sa ometi... Kõik see..!
MARI: On õige! Kes kõndis isa, ema järel nagu kutsikas? Kes jooksis
juba käsku täitma, enne kui keegi suu lahti sai teha? Kes wõrgutas
Margust juba maastmadalast pääle? Sina!! - Kas sa olid ka nagu teine
tüdrukukene ja tundsid ka mõnest asjast häbi? Oli teile ka mõni puu
kõrge ja mõni wesi sügaw? Paksust ja wedelast läksid sa poisiga läbi!
Mina waatasin päält ja nutsin!
TIINA (kaastundlikult): Waene Mari!
MARI: Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa weel seda wiimast,
seda kõigewiimast! Aga - enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb korra
kannatus otsa, miks siis mitte inimesel!
TIINA (nagu enne): Ah, Mari!..
MARI (ägedalt): Ära hakka nõrgutama! Jäta Margus rahule, ja - mina
waikin nagu seni!
TIINA (nagu enne, õrnalt): Oh Jumal, Mari! Mina ei saa ju parata, kui
ka tahaksin! Mis siis mina selle wastu wõin, kui Marguse süda minu
poole hoiab ja mitte sinu poole! Kui sina ka waikiksid, - see peab ju
ikka isale ja emale teada saama, warem wõi hiljem!
MARI: Ära sega! Mõtle Pähni-palu pääle ja mis sääl sündis!
TIINA: Pähni-palu pääle?
MARI: Aasta tagasi, kui sääl nõndasama marjul olime nagu täna siin!
Enam mina oma hinge ei waewa ja seda enese teada ei pea, olgu sa ka
kümme korda ilma ees minu -kasuõde!
TIINA: Mis jutt see on?
MARI: Ära püüa salata, mina nägin!
TIINA (ärewil): Mis see tähendab? Mis sa nägid?
MARI: Hunt wiis Kiwesti-Kaarli warsa ära...
TIINA: Noh, mis siis? Kas seda küll ei juhtu?
MARI: Hunt olid sina!
TIINA (nagu ussist nõelatud).
MARI: Ära salga midagi, mina nägin! Sa arwad, et ma magasin? Ma olin ju
küll põõsa alla maha heitnud, tuli ju küll korra nagu rammestus pääle,
aga ma ei maganud, minu silmad oliwad lahti, ma olin walwel...
TIINA (kähisewa häälega): Mari! Sa oled hull!
MARI: Mina olen hull, kui ma nägin? Mina nägin, kuidas su silmad warsa
wahtisiwad...
TIINA: Sellepärast, et ilus wäikene wars oli!
MARI: ... ja siis - korraga ei olnud sind enam kusagil. Ainult mära
lõhkus köie otsas, kui hunt warsaga metsa jooksis! Mina nägin! Hunt
olid sina! Ja - kolm päewa selle järele ei söönud sa, näkitsesid ainult
toidu kallal.
TIINA (äkisti ühe sammu Mari poole astudes, metsikult): Mari!
MARI (hoolimatalt): Jaa, Mari! (Pureledes:) Ära wahi mulle niisuguste
silmadega otsa, nagu tahaksid ka mind ära murda. Ma tean su silmi küll,
ma nägin, kuidas sa Pähni-palus warsa wahtisid, enne kui ta wiisid!
Mina sind ei karda, mind kaitseb Jumala ristike. Mis ma näinud, olen ma
näinud ja kinnitan seda kas wõi kirikus altari ees!
TIINA (ülespoole tõstetud kätega): Issand halastaja päästa! Ema, nüüd
on ka minu käes kord, nüüd sirutab needmine käe ka su lapse järele
wälja! Igawene Jumal! Kes sa elu annad ja wõtad! Ära anna mind timuka
käe alla häbistada, siin mina ägan sinu poole, sa tead, puhas sellest
süüst... (Waarub ja langeb südantlõhestawalt nuttes puu alla kummuli.)
MARI (kohkunud, nõuta, vaigistades, ruttu): Tiina! Oh Jumal! Et see ka
üle minu huulte tuli!.. Mina ei ütle seda ju kellegile, mina ei saa ju
ometi teiseti, mina nägin seda!
TIINA (ägades): ...Lase mind surra siiasamasse, enne kui nad nüüd ka
minu kallale tulewad nagu nad sinu kallale tuliwad - hukka mõistetud
juba ette - ema, emakene! Miks jätsid mind ilma elama, tõugata ja
tallata, ennem wiinud mu wesile, kannud kalajärile, pistnud tükk mürgi
juurt mu suhu, sina kes sa tark olid ja teadsid, et õigust ega
halastust ilmas ei ole, ema, ema!
(Tuulehoog läheb kohisedes läbi metsa.)
(EESRIIE)
KOLMAS WAATUS.
(Jaani-õhtu metsa ääres lagendikul. Kui wõimalik, siis näitelawale maha
tehtud tuli. Eespool püstipandud warras tõrwapütiga, mida näha ei ole.
Nooremad poisid kannawad tule jaoks hagu kokku, wanemad poisid peawad
tõrwatonni all nõu. Elaw liikumine, kõnekõmin ja naerulagin läbisegi,
inimesi tuleb ühtelugu juure.)
HAOKANDJAD (läbisegi): 1) Teeme ikka jaaniku mis jaanik on! 2)
Missugust enne ei ole olnud! 3) Mis üle kolme walla näha!
JASS (ogar, alati teistel ees ja tikub rääkima): Täna teeme jaaniku
jah! Mis üle kolme walla näha jah!
1. HAOKANDJA: Jass, kanna hagu!
JASS: Mina toon hagu kah jah! (Ei lähe aga kuhugile. Naer.)
(Eemalt kostab tulejate tüdrukute laul.)
TÜDRUKUTE PARMAS (tulles, läbisegi): 1) Tere! 2) Tere poisid! 3) Tere
läbisegi puha! (Teretamine ja naljatamine.)
II. HAOKANDJA (poisikestele): Jukut, Jaani ja teised, minge tooge kuiwi
kadakaid.
LAPSED (kilkades laiali): Toome meie kuiwi kadakaid!
WANATÜDRUK EPP (tõrwatonni warrast katsudes): Kas see warras ka peab?
POISID (naerdes läbisegi): 1) Miks ta ei pea! 2) See peab kui hull!
Seda ei kanguta Epp ise ka lahti!
OGAR POISS: Mina - mina - mina tõin terwe kuuse korraga!
TÜDRUKUD (läbisegi): 1) Kas saab ka hää jaanik? 2) Kas oli ka kase
tohtu? 3) Ja hästi palju tõrwa?
POISID: 1) Tõrwa kui mett! 2) Tõrwa ja tohtu - küllalt! Wana raswase
rattarummu lõhkusime pilbasteks ja kiilusime täis! See põleb kui
põrend!
EPP: Kes sinna tule otsa wiib?
1. POISS: Epp ise ronib üles!
POISIKE: Mina ronin üles, pistan põlema!
II. POISS: Kas püksipõlwed ka peawad? (Naer, poisikesel on püksipõlwed
wäga kärisenud.)
III. POISS: Wibalikuga pistame tule otsa!
TÜDRUKUD: 1) No mis te weel ootate, pange ju põlema! 2) Hakkame pääle
jah!
POISID: 1) Wara alles! 2) Ootame weel wähe, ilm alles walge! 3) Kõik ei
ole weel koos!
I. TÜDRUK (ettepoole kogunud teistele tüdrukutele): Tammaru rahwast ei
ole ka weel?
II. TÜDRUK: Sina ootad Margust?
III. TÜDRUK: Mis sina temast ootad, temal ise oma!
JASS: Ei tea, kas Tammaru-Tiina ka tuleb?
I. POISS: No miks ta's ei pea tulema?
JASS: Wõi sa ise ei tea?
EPP (Jassile): Mis sa ometigi niisugust juttu ajad! Waata kui sa ei
saa!
(Inimesi kogub enam ja enam ümber kuulatama.)
II. POISS: Ega ei tohi niisugust hullu asja nimetada! Kes seda oleks
uskunud!
III. POISS: Ei tea, kas on ikka tõsi wõi?
I. POISS: Mis see? See Kiwesti-Kaarli warsa lugu wõi?
WANA NAENE: Kuidas ta siis tõsi ei ole, kui Tammaru-Mari ise oma
silmaga nägi!
I. TÜDRUK: Huu! Hirmu ajab pääle!
POISIKE (wana naesele): Tädi, missugune see libahunt õige on?
WANA NAENE: Wõi mina teda olen näinud! Hunt ikka nagu hunt, kui
werejanu ja murdmise himu pääle tuleb! Muud kui - esimesed jalad olewat
tal lühemad kui tagumised. Inimese käed ju ka lühemad kui jalad.
(Enam inimesi kogub kuulatama.)
KESKEALINE MEES: Puha ebausk!
I. POISS: Ebausk jah, kuidas nüüd inimene ennast wahel hundiks ja jälle
inimeseks muuta saab.
WANA NAENE: Kust ta's ebausk on? Wa' Räägu-Rein Pärakülas, kätt ega
jalga ei wiitsi liigutada, põllulapikesed sööti jäänud, nälg igalpool
silmaga näha, loomad äralõppenud, kewadel ei jõua jalgu alla wõtta,
kantakse teisi inimeste wahel laudast wälja, aga - peremees? Peremees
paks ja punane, nagu puik, weri näost wälja tulemas. Kõik ilma inimesed
teawad, et ta libahundiks käib ja et kõik see rammu murtud lammaste
soojast werest tuleb!
KESKEALINE MEES: Hull jutt puha!
WANA NAENE (nagu enne): Hull jutt? Kui sulase ka libahunti tegema wälja
õpetas? Wana Rein ei jõudnud teopäewi ära teha, kui siis pandi mõisa
poolt wana Aasta-Mats sinna sulaseks, et see teopäewad tasa teeks. Tee
teopäewi, kui leiwakotti kaasa panna ei ole! - Aga warsti hakkas ikka
wa' Aasta-Mats ka paksuks ja punaseks minema, tegi ikka teopäewad tasa
ja kõik ja kiitis ise igal pool, et ta nii hää koha pääl weel ei olla
teeninud, kui Räägul. Muud kui - ühel hääl päewal olla Matsil see
"sõna" metsas meelest ära läinud, ei ole ennast enam inimeseks tagasi
muuta saanud. Jooksnud küll tagurpidi käpukile ümber kiwi, aga seda
"sõna", seda ei olla tal enam meele tulnud. Kui siis jooksnud hundist
pärast koju ja peitnud ennast haganikku ära. Silmad põlenud pääs ja
weripunane keel hammaste wahelt wäljas. - Seni kui wana Rein koju
tulnud, teist ise ümber kiwi wedanud ja tast jälle inimese teinud!
KESKEALINE MEES: Kes tahab, see usub!
WANEM INIMENE: No kas teil nüüd mitte enam muud juttu käes kõneleda ei
ole, kui niisugust tühja lori!
WANA NAENE: Ei ole see tühi lori!
III. POISS: Ei wõi teada midagi. Kust see jutt muidu inimeste suhu sai?
WANA NAENE: Ega suitsu muidu ei tõuse, kui tuld ei ole!
EPP: Ah, jätke järele, kõnelege midagi muud!
JASS: See ju see kõigeuuem jutt on!
III. POISS: See ju nüüd läheb kui kõlin läbi kihelkonna.
KESKEALINE MEES: Mina olen kuulnud, Margus tahtwat Tiinat wõtta! Siis
tekkiwad ikka kõiksugused hullud jutud!
JASS (on ennast metsa ära peitnud ja heidutab säält): Õhõi, õhõi,
soend, soend, libahunt! Silmad põlewad pääs kui tulerauad!
(Kõik kohkuwad ja lööwad lahku; lapsed jooksewad tõrwapüti alla
hunikusse.)
EPP: Mis rumal jutt ja lori see on! Ära rikuwad inimeste tuju! Jaani-
õhtul ei ole nüüd paremat. Poisid, pistke jaanik põlema! Tulge
tüdrukud, hakkame nukku jooksma, et korra otsa pääle saame! Tulge!
WANEM INIMENE: Ära rikuwad tuju jah!
TÜDRUKUD (läbisegi): 1) Hakkame! 2) Hakkame nukku jooksma jah, mis meil
ilmaga asja! Tulge! 3) Epp, astu sina ette otsa!
EPP (edwistades): Mina nüüd weel!
POISID (läbisegi): 1) Epp jah, Epp jah! 2) Epp, Epp! 3) Epul on hää
laulu hääl! 4) Epp seda asja oskab!
EPP: Noh, kui Epp, siis Epp! Hakkame pääle!
(Ürgab:)
Lähme nukku ehtimaie,
Kulda kägu kängitsema!..
(Wanemad inimesed hoiawad kahele poole kõrwale, tüdrukud lööwad ringi,
kaks neiut lükatakse keskele ja laotatakse neile walge linik pääle,
kuna teised nende ümber keeru'käiwad ja laulawad. Poiste parmas hoiab
paremale poole ja walib nukupüüdjad. Pahemale poole koguwad
torupillimees, wanemad mehed ja naesed, kõik hääs tujus. Nukumäng peab
kiiresti minema. Kuni nukku joostakse, süütawad wanemad poisid
wibalikuga ülesse tuld; säält hakkab punakat walgust alla paistma.)
Nukumäng I.
Lähme nukku ehtimaie,
Kulda kägu kängitsema,
Ehi nukku, eeri nukku,
Ehi enda ehtemile,
Pääle pane pardi sulgi
Liida pääle linnu sulgi.
(Neiud keskel teewad kästud liigutusi.)
Rinda pane suure sõle
Kui see kuu taewaesse,
Kaela heida helmekorra,
Kui see korda kanamune,
Pähe pane laia pärja,
Kui see wihma wikerkaari.
Nukukene, noorukene,
Seadi jalad jooksemaie,
Wiska linik lepa pääle,
Kaelarätik kase pääle!
(Neiud wiskawad liniku, jooksewad ringist wälja, poisid kannul neid
püüdmas. Ringisolejad hoiawad tahapoole poolringi.)
Jookse nukku, jõua nukku,
Jookse poolest Poolamaada,
Weidikese Wene maada,
Natukese Narwa maada!
Nukku koju kutsutakse,
Üle aia hõigatakse,
Tule koju nukukene,
Tule koju, tunne oma!
Mats su oma, hoia teda,
Jaan su päris, pea teda!
(Poisid on nukud kinni püüdnud ja tulewad nendega tagasi. Kõnelagin ja
seletamine.)
KARJALAPSED (kargawad jaanitule ümber ja laulawad):
Puhas, püha Jaanikene,
Hoia minu karjakest,
Karja minnes, koju tulles,
Hoia metsas kahju eest,
Õpeta sa põõsa tagant,
Karja haljast heina sööma!
(Kilkawad :) Jaanike ! Jaanike ! (ja jooksewad laiali.)
WANAKAS MEES (wõtab midagi pihuga maast ja pillub tuide): Tutrad
tulesse, kasteheinad kesale, linad minu põllu pääle!
(Sarwemäng näitelawa taga: tuttaw lehepilli lugu.)
I. TÜDRUK: Tammaru Margus!
II. TÜDRUK: Margus jah! Tema lehepilli lugu!
(Mõned jooksewad wastu, teised teewad pilli loo järele lühikese
jalakeerutuse. MARGUS, MARI, TIINA, TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE
tulewad. Mõlemad wiimased jääwad ettepoole, wanemate inimeste juure
seisma. Teretamine ja elaw liikumine, aga ka - pääde kokku pistmine ja
sosistamine. Tüdrukud hoiawad nähtawasti wähe Tiina eest kõrwale, aga
mitte wäga silmapaistwalt. On, nagu tikuks tume tuju wõlmust wõtma. EPP
saab sellest aru ja tõttab seda peletama.)
EPP: No mis te's nüüd mängu katki jätsite? Tulge jälle nukku jooksma!
Ega see Jaaniõhtu maast ei ole leitud, millal me teid kõik paari saame!
TÜDRUKUD (läbisegi): Nukku jooksma jah, nukku jooksma! (Koguwad ringi.)
EPP: Kes see keskele?
I POISS: Epp ise keskele! (Naer.)
EPP (tujukalt): Soo, wõi Epp keskele? Siis wist - Jass püüdma? Seda te
tahate? (Naer.) Ei, Tammaru Marit, Tiinat keskele - Margus ja Meelimäe-
Mart püüdma!
TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE (pistawad pääd kokku. Perenaenc näib
elawalt kõnelewat, peremees awaldab käsa laotades tuska).
HÄÄLED (läbisegi): Olgu! Olgu! Marit Tiinat keskele, Margus ja Märt
püüdma! (Mõned tüdrukud jooksewad Mari tooma, Tiina jääb üksi.)
TAMMARU PERENAENE (astub Mari poole, nagu teda ära tooma): Mari, ära
sina praegu mine!
TÜDRUKUD (wõtawad Mari keskele): Ei, ei! Tema peab tulema, meie ei
jäta!
EPP (Tiina juure astudes): Noh, tule!
TIINA (kahewahel): Wõtke mõni teine!
MARGUS (Tiinale): Mine, mine!
EPP (wiib Tiina Mari kõrwale keskele).
(Jälle pääde kokkupistmine ja sosistamine, selgesti on kuulda, et siin
ja sääl kõneldakse:) Saab näha, kumma Margus walib! Nukumäng II
(Epp ürgab ja tüdrukad laulavad, poisid mängiwad kandliga kaasa:)
Oh see nukku waenelapsi,
Ilma pääta pääsukene,
Ole ei ema ehitamas,
Ole ei isa ilustamas!
Nuta, nuta, nukukene,
Nuta, nuta, nuutsu, nuutsu,
Alane ala õlade,
Koole ära koguni!
Tõuse üles, nukukene,
Alles sul isa, alles ema!
Hüppa nukku, karga nukku,
Jookse nukku, jõua nukku,
Siputele siibasida,
Soputele sulgesida!
Nukukene, noorukene,
Ära sina mõtle metsa poole,
Metsas palju murdajaida,
Kiwi kõrwal kiskujaida!
Tule koju nukukene,
Ei ole aega nukul olla,
Nukul kangas kamberissa
See tahab kulda, kudumista,
See tahab lõuend, lõhkumista!
Tule koju, nukukene
Tule koju, tunne oma,
Märt su päris, pea teda,
Margus oma, hoia teda!
(Tiina ja Mari pistawad jooksma. Ringis olejad hoiawad tahapoole
poolringi. Mari ei lase ennast Mardist tabada.)
I. POISS: Margus, lõika, ära jäta Marit Märdile!
II. POISS: Märt, ole wahwa!
I. POISS: Margus, tõmba Mari kinni!
III. POISS: Margus nüüd Marit tahab! Mari jääb ikka Märdile!
(Mari jookseb paaril korral Margusele risti wastu, et sellele wõimalust
anda teda tabada. Aga Margus näeb ainult Tiinat ja tormab sellele
järele, kes aga ka ennast kergesti püüda ei lase.)
JASS: Mis sina nüüd, Mari, ennast weel Margusele topid, ega Margus ju
sind ei taha!
I. POISS: Ega ta hull ei taha jah! Mari oleks ikka walmis küll!
II. POISS: Margus ei hooli maast ega taewast!
III. POISS: Margus teeb mis Margus tahab, mis temal Mariga tegu!
TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE (eespool, on nähtawasti wäga erutatud.
Kui Margus neist mööda jookseb, haarab perenaene tema käiksest kinni.)
PERENAENE (pahaselt): No mis see nüüd olgu!
MARGUS (ei hooli midagi, kisub ennast lahti, jookseb Tiina järele).
I. POISS: Mari, ära sellepärast nuta! Märt ka hää poiss!
II. POISS: Lepi Märdiga jah. Näe, Margusel Tiinaga tõsi taga!
WANANAENE: Margus on hull! Ju see üks wägi on, mis teda lahti ei lase,
et ta enam millestgi ei hooli!
(Jälle pääde kokkupistmine ja sosistamine. Kõik peawad nukujooksjaid
silmas, kes tagapoolt keskele tagasi tulewad. MARI (Märdiga) leegitsewa
näoga, asjata püüab ta oma wiha warjata, - TIINA (Margusega)
alandlikkude, aga särawate silmadega. Kui mõlemad paarid keskel kokku
puutuwad, ei suuda)MARI (ennast pidada, ta pöörab Tiina poole ja
kähistab sellele näkku - küll nõnda, et see ainult Tiinale kuulda peaks
olema, aga see on kõigile kuulda):
Libahunt!
(Tiina tarretanud, Margus kohkunud. Päältwaatajate hulgas sosistamine
ja kahjurõõmsad näod): Mis ta ütles? Kuulsid, kui ütles!
(Warsti lendab ka siit ja säält sõna):
Libahunt!
(Silmapilguks piinlik waikus. Tulewalgus ülewelt on kahwatuks muutunud,
tuli on kustumas. - Korraga kõlawad kusagilt pimedast pilkesõnad):
Metsa-hulli, metsa-halli,
Metsa ojarmu emanda,
Mine sooda solgutama,
Läbi laanede laduma,
Kiwi külgi kiskumaie!
(Kahjurõõmus naerukihin, teistel tõsised näod. Ja jälle teiselt poolt
kõlawad pilkesõnad):
Metsa-hukku, metsa-hakku,
Metsapeni, pikkalõuga,
Susi suuri, pää jämeda:
Ära sa puutu minu pulli,
Ära sa katsu minu karja,
Werista minu warsakest!
(Margus on äritatud ja nõuta, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda
tabada, aga neid ei ole leida. Tiina tarretus muutub ülewoolawaks
nutuks. Ta on keskele üksi jäänud ja kustuwa tule kuma paistab weel
ainult tema pääle.)
MARGUS: Tiina! Tiina! Ära nuta! Inimesed on niisuguses tujus ja - ega
nad seda keegi ju ise ei usu ja - homme on ju kõik jälle ununud. Ära
nüüd nuta! (Pureledes inimeste poole:) Mis te siis nüüd teete? Häbenege
ennast! Tühi laimujutt pannakse käima, ja - teil ei ole paremat teha,
kui seda järele rääkida ja teist inimest pilkama ja haawama hakata?! -
Ära nuta, Tiina!
TAMMARU PEREMEES (pahaselt Margusele): No mis sina's nüüd? Sinule on
keegi midagi ütelnud wõi?
MARGUS (pureledes): Kas sa ei näe siis, et teisele inimesele liiga
tehakse!
(Kusagilt pimedast lendab wana wiisk Tiina jalgade ette ja jälle
kõlawad pilkesõnad):
Susi säh, silmapaik!
Kui sa meie karja tuled:
Pane see silma ette -
Susi säh, silmapaik!
TIINA (nutt muutub leegitsewaks wihaks): Mis te tahate minust!
Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!
Libahundiks ütlete mind? - Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem
tuhatkorda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole,
kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja - hunt ei murra hunti, aga
teie!.. Ja arwate ennast paremaks minust? Siin - hunt, uhke, ei lase
ennast häbistada! Aga teie - orjawerega wõietud häbioksad wedelewad
aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on waba, teeb mis ta tahab,
tuleb kui ta tahab, läheb kui ta tahab, armastab ja wihkab keda tahab!
Ja läheb teie seast, sest et ta teid - põlgab! (Astub uhkelt metsa
poole, keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)
(Metsas wilguwad siin ja sääl pimedas korra pisikesed wiirastuled, nagu
hundi silmad Üles, mis kohe jälle kaowad.)
(Siis selle waikuse keskelt):
WANEM INIMENE: Püha Jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda hääd!
WANANAENE: Ja mets nii must ja kole! Siia küll enam ei julge jääda!
(Tõusew hirm inimeste hulgas, tüdrukud ja naesed koguwad üksteise ümber
hunikusse, lapsed ripuvad wanemate riiete küljes. Kõnekõmin ja
hädaldamine, üksikud hakkawad minema, aegamööda kaowad kõik. Üksi
järele jääb maas hõõgawa tuleaseme juure Margus; tema äritatud olekust
on näha, et ta tumedate mõtetega wõitleb. - Eemal seisavad Tammaru
peremees ja perenaene, kes tusased ja Üksteisega ägedasti kõnelenud on,
mis aegapidi kuuldawale tuleb.)
PEREMEES (käsa laotades): No ütle!.. Mis sa narriga ikka teed!
PERENAENE: Ammu oleks tüdruk waja silma alt ära saata olnud!
PEREMEES: No ja, ära saata! Kuidas teda äkki ära ajad? Aga ega muud nõu
üle ei jää! Kes siis seda nüüd uskus, et ta tõega - (käsa laotades) oma
häätegijatest ka ei hooli ja poega rahule ei jäta!
PERENAENE: Hunt ikka, mis hunt! Mis ta inimestele ütles!
PEREMEES (ähwardawalt): No tulgu tagasi!
PERENAENE (Marguse poole astudes): Ära tuled ka wõi?
MARGUS (kaeblikult): Kuida ma tulen, kui nägid, et... ära jooksis ja ei
tea, mis ta teeb!
PERENAENE (armuta): Ei tee midagi!
PEREMEES (pilkawalt): Sa ehk tahad ka metsa järele joosta?
MARGUS (murelikult): Kuhu mina temale järele tean minna!
PEREMEES Tuled siis wõi ei tule?
MARGUS (tusaselt): Küll ma tulen!
PEREMEES (perenaesele): Las' konutab. Lähme pääle! (Hakkawad
perenaesega minema. Margus jääb üksi ja sorib pää ees maas, jalanukiga
tuhka.)
(Tema juure astub pimedast wälja ja paneb teda murelikult tähele)
MARI (õrnalt): Margus!
MARGUS (karmilt): No - mis sina weel tahad!
MARI (alandlikult): Mis ma nüüd tahan, Margus! Mitte midagi ma ei taha!
MARGUS: Siis - mine!
MARI (murelikult): Kuida ma jätan su siia... Jumala ainuüksi!.. Teised
on kõik ära läinud...
MARGUS: Ajasid tema jälle metsa! Kes teab, kas tuleb tagasi wõi ei
tule!
MARI (wähe aja pärast): Küll tuleb. Ega see esimene kord ei ole. Ta on
ju mitu puhku ära olnud ja ikka jälle tagasi tulnud!
MARGUS (pureledes): Mitu puhku! Kui te temale ülekohut tegite. - Tema
ei ole nagu teie, tema ei kannata ülekohut, tema weri on teistsugune!
See on õrn, lööb kergemini keema, see... aga seda ei suuda sina ju
mõista!
MARI: Ah Margus! Mina ei suuda seda mõista, kuidas sa nõnda tema küljes
kinni oled!
MARGUS: Ja muidugi ei suuda sa seda. Mine! Ma ei taha sind näha.
Kuulutad oma halba unenägu teistele nagu tõtt!
MARI (nuttes): Oh Jumal, Margus, ma ei näinud und!
MARGUS: No siis arwasid sa seda omast pääst wälja! Mina Tiinat ei jäta.
Ja kui ta ka kümmekorda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem
kui sina! (Ära.)
MARI: (temale järele): Margus! (Purskab walusalt nutma,
käsaringutades): Margus! Oma hinge laotaksin ma sinu teeraa pääle, et
aga sinul pehmem astuda oleks, surra wõiksin ma sinu eest, aga
libahundile ma ei wõi sind jätta! Ma ei wõi mitte!
(EESRIIE.)
NELJAS WAATUS.
(Rehealune. Paremat kätt wäikene uks rehetuppa, selle lähedal
ristjalgadega söögilaud ja wanamoodi istmed. Pahemat kätt wanaema
woodi, selle kõrwal pink, eespool puutelgedega, paksu põidadega wanker
(Marguse suwine magamise ase). Tagaseinas suur wäraw, pärani lahti,
kust hele päikese walgus sisse tuleb ja ruumi, mis muidu must ja
suitsunud (laest rippuwad kõrred alla), omal wiisil armsaks teeb.
Wäljas - suwise maakoha prospekt: põllulapid, metsatukad, wõsa.
Inimeste kohta maksab, mis II waatuse alguses öeldud; wanaema nüüd
peaaegu täitsa pime.)
MARGUS (seisab norus tagaseina wärawa piida najal, ei kuule ega näe,
wahib tühjusesse).